Toitumine

Toitumisest üleüldiselt

Tänapäeva toidulaud koosneb nii puhastest saadustest kui ka keerukatest töödeldud toiduainetest, kuhu on lisatud säilivuse ja välimuse parandamiseks lisaaineid. Kuna pikaajaline ühekülgne toitumine võib viia lisaainete ületarbimiseni – mis on eriti ohtlik lastele ja vanuritele –, on pakendiinfo lugemine hädavajalik. Parim viis tervise hoidmiseks on eelistada vähetöödeldud toitu ning süüa mitmekülgselt.

Toiduained on organismi kütus ja ehitusmaterjal, kus igal toitainel on oma kindel ülesanne terviku hoidmisel. Lisaks põhitoitainetele saame toidust väärtuslikke lisaaineid nagu pre- ja probiootikumid ning fütotoitained, mis toetavad keha tõrgeteta toimimist. Hea ainevahetus ja tervislik kehakaal põhinevad vajalike toitainete koostööl, mitte tühjadel kaloritel. Vesi on organismi elutähtis koostisosa, mis toimib universaalse lahustina, tagades toitainete transpordi, jääkainete eemaldamise ja kehatemperatuuri stabiilsuse.

Söömishäired

Söömishäired on keerulised psühhiaatrilised haigused, mille keskmes on häirunud kehataju ning liigne keskendumine kehakaalule ja -kujule. Haigusele on iseloomulik ebatervislik söömiskäitumine, kus alakaalu idealiseerimise nimel püütakse kaalutõusu igal viisil vältida. Kuigi statistiliselt haigestuvad söömishäiretesse sagedamini naised (umbes 8% elanikkonnast), on see oluline terviseprobleem ka meeste seas (umbes 2%). Tegemist on diagnoosidega, mis ei sõltu vanusest, soost ega sotsiaalsest staatusest. Söömishäired põhjustavad tõsiseid füüsilise ja vaimse tervise kahjustusi ning pärsivad oluliselt inimese sotsiaalset elu, töövõimet ja üldist arengut. Levinumad diagnoosid on anoreksia, buliimia ja liigsöömishäire. Oluline on mõista, et eksisteerivad ka nn atüüpilised söömishäired, mille sümptomid ei mahu täpselt ühe diagnoosi alla. Väär on arvata, et atüüpiline vorm on kergem – haiguse nimetus viitab vaid sümptomite kombinatsioonile, mitte selle ohtlikkusele või raskusastmele.

Kujunemist mõjutavad tegurid

Söömishäire ei teki kunagi ühel kindlal põhjusel, vaid on bioloogiliste, geneetiliste ja keskkondlike tegurite koosmõju tulemus.
Tänapäeva ühiskonnas on oluliseks riskiteguriks valitsev dieedikultuur ja saleduskultus, mis loovad soodsa pinnase psüühilise haavatavuse tekkeks. Selline sotsiaalne surve selgitab ka söömishäirete kõrgemat esinemissagedust kaalutundlikel spordialadel ning välimusele orienteeritud kutsealadel. Siiski on oluline märkida, et sotsiaalmeedia tarbimine või spordiga tegelemine iseseisvalt haigust ei põhjusta.

Söömishäirete ravivõimalused

Söömishäired on tõsised ja potentsiaalselt eluohtlikud psüühikahäired, millel võib olla pikaajaline ja krooniline kulg. Kuna nendega kaasnev suremus on kõrge, on eriti oluline probleem varakult märgata ja raviga alustada. Tavaliselt algab abi otsimine perearsti juurest, kes aitab esmast olukorda hinnata ja vajadusel edasi suunata. Nõuandeid tervislikuks toitumiseks oskavad anda pereõed. Söömishäiretega tegelevad eriarstidena eelkõige psühhiaatrid, kuid sageli on abi ka kliinilise psühholoogi või psühhoterapeudi kaasamisest, et toetada inimese vaimset tervist laiemalt. Eestis on olemas spetsiaalsed ravivõimalused: noorematele patsientidele pakutakse abi Tallinna Lastehaiglas ning noorukitele ja täiskasvanutele Tartu Ülikooli Kliinikumis. Täiendavat infot ja praktilisi soovitusi selle kohta, kuidas söömishäiret ära tunda ja lähedast toetada, saab Peaasi.ee veebilehelt.

Emotsionaalne toitumine

Emotsionaalne söömine on käitumismuster, kus toitu kasutatakse vahendina tunnetega toimetulekuks. See ei ole iseseisev söömishäire, kuid võib olla selle eelloovaks riskiteguriks. Sageli on see õpitud käitumine lapsepõlvest, kus toiduga pakuti lohutust või maandati pingeid, mistõttu puuduvad inimesel täiskasvanuna muud oskused emotsioonide reguleerimiseks.

Peamised mõjutajad

Emotsionaalset söömist mõjutavad raskused oma tunnete äratundmisel ja sõnastamisel, mõnel juhul ka aleksitüümia, kus inimene ei suuda emotsioone hästi kehaliste aistingutega seostada. Seda soodustab ka pikaajaline stress, mis koormab organismi stressisüsteemi (HPA-telg) ja võib häirida kortisooli tasakaalu. Lisaks toimub emotsionaalne söömine sageli automaatselt ja teadvustamata, olles reaktsioon sisemisele pingele, mitte tegelikule füüsilisele näljale. Emotsionaalse söömise juhtimiseks on oluline märgata oma käitumist ja eristada emotsionaalset söömist füüsilisest näljast. Selle asemel tasub kasutada teisi toimetulekuviise, nagu liikumine, lõõgastumine või suhtlemine. Samuti aitab teadlik ja rahulik söömine, mis keskendub keha tegelikele näljasignaalidele. Kui probleem püsib, on soovitatav otsida professionaalset abi.