Keskkonna mõju
Konfliktid on suhete loomulik osa, kuid nende ebaefektiivne haldamine kujutab endast tõsist riski nii suhete kvaliteedile kui ka indiviidi füüsilisele tervisele ja elueale. Sageli kasutatav vältimisstrateegia ehk probleemidest vaikimine ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik, kuna see tekitab kuhjuvat pahameelt ja lisapingeid. Seetõttu on kriitilise tähtsusega arendada teadlikke konfliktilahendamise oskusi, kuna oskamatu sekkumine võib algset probleemi veelgi süvendada.
Olemus, tekkepõhjused
Konfliktid on loomulik osa sotsiaalsest suhtlusest ning nende teke sõltub osapooltest ja ümbritsevatest asjaoludest. Üldiselt vallandavad konflikte huvide põrkumine, isiksuste erinevused, lahknevad ootused või puudulik ja erinev suhtlemisstiil.
Konfliktid tööl
Töökeskkonnas tekivad pinged sageli liiga suure töökoormuse, puuduliku juhtimiskvaliteedi või segaste vastutusalade tõttu, mis tekitab töötajate vahel lahkhelisid. Lisaks korralduslikele muredele võivad konflikte põhjustada isikuomaduste sobimatus või ebakorrektne käitumine, näiteks kiusamine.
Konfliktid paarissuhetes
Partneritevahelised erimeelsused tekivad enamasti praktilistel või emotsionaalsetel põhjustel, nagu finantsprobleemid, läheduse puudus, lastekasvatusega seotud otsused, vaba aja veetmise viisid või pingelised suhted ämmade-äiadega.
Konfliktid peres
Peresuhetes on konfliktide sagedaseks põhjuseks erinevad väärtushinnangud (nt usulised, kultuurilised või elustiiliga seotud), mis ei pruugi kattuda pereliikmete ootustega. Õdede ja vendade vahel võib esineda konkurentsi tähelepanu pärast ning erimeelsusi seoses vara, rahaliste küsimuste või eakate vanemate hooldamisega. Samuti võib peresuhetes osutuda keeruliseks isiklike piiride kehtestamine ja hoidmine. Peresuhetes kujunevad välja püsivad suhtlusmustrid, mis aktiveeruvad sageli automaatselt. Näiteks võib esineda revertigo, kus täiskasvanud langevad pereliikmetega suheldes tagasi lapsepõlve rollidesse, mis toob kaasa korduvad pingelised suhtlusolukorrad (URPS), kus reageeritakse harjumuspäraselt ründavalt või kaitsvalt.
Konfliktide lahendamise oskused ja strateegiad
Konfliktide lahendamise oskused on üldised elulised pädevused, mis aitavad pingeliste olukordadega toime tulla. Need oskused keskenduvad eelkõige eneseanalüüsile ja suhtlemisvõimekuse parandamisele.
Esimene samm on oma tunnete ja vajaduste teadvustamine, milleks võib abi olla päeviku pidamisest või teraapiast. Tulemuslik lahendus eeldab aktiivset kuulamist, et mõista teise osapoole vaatenurka ja vähendada pingeid. Enese väljendamisel on soovitatav kasutada kehtestavat suhtlemist ja "mina-sõnumeid" (nt "Ma tunnen..."), mis väldivad süüdistamist ja vastaspoole kaitsepositsioonile sattumist.
Vastavalt konflikti tõsidusele saab rakendada järgmisi meetodeid:
• Kolmanda osapoole kaasamine
→ Vajadusel personalispetsialisti, juhi või terapeudi kaasamine erapooletuks modereerimiseks.
• Kompromiss ja kokkulepe
→ Ühise kesktee leidmine või leppimine eriarvamusega, kui põhivajadused on tagatud.
• Piiride seadmine
→ Toksiliste suhete või väärkohtlemise korral on esmatähtis isiklik turvalisus, mis võib tähendada suhte lõpetamist või töökoha vahetust.
Peres konflikti lahendamine
Psühholoog Kathleen Kelley Reardon rõhutab, et kuigi teiste inimeste käitumist ei ole võimalik otseselt muuta, on ligi 75% ulatuses indiviidi enda kontrolli all see, kuidas teda koheldakse.
Eduka konflikti lahendamise aluseks on valikupunktide märkamine – need on hetked vestluses, kus inimene saab otsustada, kas jätkata harjumuspärast ründavat käitumist või muuta suhtluse suunda ja tooni.
Nendest mustritest väljumiseks saab kasutada mitmeid võtteid. Näiteks aitab ootamatu rahulik või nõustuv reageerimine katkestada tüli eskaleerumise. Samuti on oluline asendada impulsiivne reageerimine läbimõeldud vastamisega, mis annab ka teisele osapoolele võimaluse oma käitumist muuta. Lisaks võib süüdistustega vastandumise asemel suunata teemat, kasutades osalist nõustumist ja vestluse ümberjuhtimist, mis aitab vältida liigset emotsionaalset pinget.
Konfliktide ennetamine
Ennetustöö aluseks on lugupidav suhtumine teistsugustesse arvamustesse ja tähelepanelik sõnakasutus. Oluline on osata oma eksimuste eest vabandada ning tegeleda probleemidega õigeaegselt, enne nende eskaleerumist suureks konfliktiks.
Mis on keskkond?
Sotsiaalne keskkond tähendab inimeste ja neid ümbritseva keskkonna omavahelist mõju ja koostoimet. See koosneb inimestest ning nendevahelistest suhetest, kujundades sotsiaalse süsteemi, mis mõjutab oluliselt inimese isiksuse arengut ja käitumist. Just sotsiaalses keskkonnas tekivad suhted ja suhtlemisviisid, mis suunavad inimese toimetulekut ühiskonnas.
Inimese sotsiaalne keskkond kujuneb esmalt perekonnas, millel on eriti suur roll lapse arengus. Perekond annab edasi väärtusi, käitumisnorme ja toetab lapse iseseisvuse kujunemist. Samuti aitab toetav ja avatud peresuhtlus luua turvalise keskkonna, kus kujunevad usaldus ja hoolivus. See loob aluse edasiseks toimetulekuks laiemas ühiskonnas.
Sotsiaalset keskkonda saab jaotada kaheks. Esmane sotsiaalne keskkond hõlmab lähedasi suhteid, näiteks perekonda ja lähedasi sõpru, kus inimesed tunnevad üksteist hästi. Sekundaarne sotsiaalne keskkond hõlmab kaugemaid ja formaalsemaid suhteid, näiteks koolis, tööl või ühiskonnas laiemalt, kus kontaktid on vähem isiklikud.