OCD

OCD ehk obsessiiv-kompulsiivne häire väljendub häirivates sundmõtetes (nt hirm bakterite ees) ja sundtoimingutes (nt korduv kontrollimine või pesemine). See häire esineb ligikaudu 1–2%-l teismelistest ning poisse ja tüdrukuid mõjutab see võrdselt. Kuigi OCD-le omased rituaalid võivad sarnaneda Aspergeri sündroomile, puuduvad enamikul OCD-ga isikutel muud Aspergeri sümptomid.
Obsessiiv-kompulsiivne häire võib esineda igas vanuses inimestel, kuid enamasti esineb see noores eas, keskmiselt umbes 19-aastaselt. Ligikaudu pooltel juhtudel ilmnevad esimesed sümptomid juba lapse- või noorukieas. Üle 40-aastastel inimestel tekib see häire üsna harva.

Sümptomid

OCD-ga kaasnevad sundteod on korduvad ja aeganõudvad tegevused, mida inimene sooritab sunnitult, et leevendada kinnisideedest tingitud ärevust. Kuigi need tegevused ei paku rõõmu ja on sageli igapäevaelu häirivad, tunduvad need inimesele vältimatud. Sundkäitumine pakub aga vaid ajutist kergendust, kuna kinnisideede peatsel kordumisel käivitub nõiaringina ka vajadus uute sundtegude järele.

Sundteod võivad olla nähtavad või varjatud. Nähtavad sundteod on korduvad kätepesemised, korduvad kontrollimised, korrastamised ja reastamised. Varjatud sundteod on palvetamine, loendamine või sõnade kordamine. Isik püüab sundmõtteid tõrjuda või neist mitte välja teha või neutraliseerida muude mõtete või tegudega.

Kas OCD = OCPD ?

Peamine erinevus obsessiiv-kompulsiivse häire (OCD) ja isiksusehäire (OCPD) vahel seisneb inimese enesekriitikas ja sümptomite olemuses. Kui OCD puhul kogeb inimene häirivaid sundmõtteid ja -tegusid, millest ta on teadlik ja mida ta soovib ravida, siis OCPD on isiksuseomadus, kus inimene peab oma ülikõrgeid standardeid, kontrollivajadust ja perfektsionismi õigeks ning vajalikuks. Erinevalt OCD-st ei taju OCPD-ga isikud oma käitumist tavaliselt probleemina, vaid pigem osana oma loomusest, mis muudab abi otsimise keerulisemaks.

Obsessiiv-kompulsiivse häire sümptomid keskenduvad peamiselt kontrollimatutele hirmudele ja vajadustele, mis tekitavad tugevat sisemist ebakindlust. Olulisimad näited hõlmavad haiguslikku hirmu mustuse või mikroobide ees, pidevat eksimis- või kahju tekitamise kartust ning liigset muret moraali ja identiteedi küsimustes. Need häirivad mõtted sunnivad inimest otsima pidevat kindlustunnet või püüdlema täiusliku korra ja sümmeetria poole, et leevendada tekkinud ärevust ja vastikustunnet.

Tekkepõhjused

Kuigi OCD täpsed tekkepõhjused pole lõpuni teada, peavad teadlased seda mitme teguri koosmõjuks. Olulist rolli mängib geneetiline eelsoodumus, kus risk on suurem, kui lähisugulasel on esinenud sama häire. Lisaks on leitud seoseid aju ehituslike eripäradega eesmises ajukoores ning haiguse väljakujunemist võivad soodustada ka lapsepõlvetraumad või harvadel juhtudel streptokokkinfektsioonist tingitud autoimmuunne reaktsioon (PANDAS sündroom).

Ravi

Obsessiiv-kompulsiivse häire ravi on tänapäeval süsteemne ja tõenduspõhine, tuginedes peamiselt psühhoteraapia ja medikamentoosse ravi kombinatsioonile. Ravi eesmärk on sümptomite leevendamine, elukvaliteedi parandamine ja häiret säilitavate käitumismustrite muutmine.

Psühhoteraapias peetakse kuldstandardiks kognitiiv-käitumuslikku teraapiat (KKT), mis keskendub düsfunktsionaalsete mõttemustrite ja käitumise muutmisele. OCD puhul on eriti efektiivne KKT spetsiifiline meetod – kokkupuute ja reageerimise vältimine (ERP). Selle sekkumise käigus puutub patsient kontrollitud ja turvalises keskkonnas järk-järgult kokku oma ärevust vallandavate teguritega (nt mustus või korratus), hoidudes samal ajal teadlikult sundtegevuste sooritamisest. Meetodi eesmärk on õpetada ajule, et kardetud negatiivset tagajärge ei järgne ka ilma sundkäitumiseta, vähendades seeläbi aja jooksul ärevust. Täiendavalt rakendatakse aktsepteerimis- ja pühendumisteraapiat (ACT), mis aitab patsiendil õppida obsessiivseid mõtteid teadvustama ilma neile võimu andmata, ning tähelepanutehnikaid (nt meditatsioon) üldise stressitaseme maandamiseks.

Medikamentoosses ravis kasutatakse ravimeid, mis põhjustavad serotoniini hulga tõusu ajus. Enim uuritud ravim obsessiiv-kompulsiivse häire korral on klomipramiin, sobivad ka fluoksetiin, paroksetiin jt. (3)Oluline on märkida, et ravimite terapeutiline mõju ei ole kohene – stabiilse tulemuse saavutamine võib aega võtta 8 kuni 12 nädalat. Juhtudel, kus standardne kombineeritud ravi ei anna oodatud tulemusi või kui sümptomid on erakordselt rasked, võidakse lisavõimalusena kaaluda transkraniaalset magnetstimulatsiooni (TMS), mis mõjutab aju aktiivsust magnetimpulsside abil.